Lumi krudiseb jalgade all. Õhk on jahe. Eemalt kostab hobuste kurinate helin. Hommikupoolne taevas punetab. Aralt ronivad ööhulgused oma peiduurgastesse. Kaupluste teenijad tormavad suure tuhinaga üksteise võidu oma ametikohale. Vastutulejate kooliõpilaste näod on tõsised, poolunised. Paar elatanud eidekest, mitte just kõige paremates ülikuubedes, niisama elatanud käekottidega, tõttavad turgu. Juurevili ja munad on vist kalliks läinud. Seda tunnistavad paksude lihavate prouade söönud näod. Mure, et kraam kalliks läinud, on suu neil õige viltu kiskunud. Seal tormab keegi peenikeses riides, suure kübaraga kassapreili täies hoos allalinna. Seal läheb üks naine, räbalas riides, Baeri ausamba poole. Teab ta midagi sellest vaskmantliga mehest, kes nii tõsiselt, raamat põlve peal lahti, istub? Ei, tal pole temast aimugi, sest keegi ei ole talle sellekohast haridust andnud, et ta niisugustest suurtest meestest teada võiks. Mul hakkas temast päris kahju... Vanake doomevarem on aga väsimata – ta tunneb selle varanduse väärtust, mida ta eneses peidab, tunneb oma suurust, ülekäimist inimestest ja see annab talle jõudu väsimata olemiseks... Üksikud varesed kraaksuvad „kassi doome“ kuuskede ladvas. Vana vares küsib noorelt, kas lihajätiseid ka täna palju lihaturu peale jääb – terve öö on ju tühja kõhuga mööda saadetud.
Asukoht teoses
