Läksin korra Tartu turule, et vaadata, missugune ta välja näeb, kuidas seal kaubeldakse ja mis muidu näha ja kuulda on. Kõige enne läksin lihaturgu; kaugelt näha päris kena, aga astusin juure. Missugune nägi ta välja? Et märg ilm oli, siis ulatas muda põlvedeni; sinna mudasse olivad lauad üles seatud, millede üle riidest katused löödud. Laudade peal ja laudade kohal olivad lihatükid, viimased kuhugi üles riputatud, nii et otsad maha porisse ulatusivad. Läbiminevad inimesed astusivad lampst, lampst läbi pori ja pritsisivad pori laudade ja lihatükkide peale. Niisugust peavad inimesed veel ostma ja sööma!
/---/
Siis läksin sinna, kus juurevilja, kapsaid, kurkisid, marju ja kanamune müüakse. Ka seal ei olnud lugu parem: äraneetud pori igas kohas. Turunaised istusivad kahes reas, igaüks oma kraami suure häälega kiites ja ostjaid juure kutsudes.
/---/
Ma astusin mööda alleed kivisilla poole, mille ääres õuntega kaubeldi. Ka seal oli hirmus pori. Tulin kivisilla juure, tõstsin silmad raatuse poole, aega veel küll, mõtlesin, lähen õige vaatan, mis seal teisel pool tehakse, kas kõik nii porine on. Pori oli ka sealgi, aga mitte nii palju, kui lihapoodide juures. Siin olivad katused laudadest, põrandki all nendel kohtadel, kus raamatuid, mänguasju ehk riiet müüdi.
/---/
Sealt astusin edasi kalaturgu. Seda vaadates mõtlesin ma, kas lihaturg ka ei võiks niigi sugune olla, kui mitte parem. Siin ei olnud nii suurt pori, katused laudadest peal, kolm seina ja põrand igal kauplusel. Äkitselt vaatan ümber, mis kisa seal selja taga on, nägin aga hulka juutisid, kes vana kraamiga kauplesivad. See oli nõndanimetatud „täiturg“. Aeg kippus otsa saama, sellepärast ei võinud siia kauaks peatama jääda ja ruttasin edasi. Lume lortsu sadas, külm hakkas ka, mis muud kui pöörasin kodu poole minema. Minnes puutusid veel silma: vanarauaturg, heinaturg, neid ei hakanud ma enam tähele panema, ega olnudki selleks aega.
Asukoht teoses
