Suvistele pikemaajalistele tööotstele lisandusid sügisesed ja talvised haltuura tööd. Kui täpsemas tõlkes tähendab „haltuura“ halvasti tehtud tööd, siis igapäevases kõnepruugis oli see ikkagi lühiajaline teenimise võimalus. Tudengitele pakkusid vagunite peale- ja mahalaadimise haltuurat nii raudtee kaubajaam kui ETKVL-i varumiskontor. Sidet peeti Tiigi ja Pälsoni ühiselamute valvelaudade kaudu, kus haltuurasoovijad olid endast juba varem märku andnud.
Sügiseti põllumajandussaaduste varumise ajal oli eriti suur vajadus kartulivagunite laadijate järgi, sest Eestimaa mugulaid tuli suurele kodumaale saata mõnel päeval isegi mitme vaguni jagu. Ja need, kel ülikooli ajal peenike peos oli, käisidki vaguneid laadimas. Taks oli rubla tonn ja vagunisse tuli laadida 40 tonni. Brigaadi suuruseks oli viis liiget, seega sai iga nägu kaheksa rubla, mis vaesele tudengile oli umbes 6-tunnise töö järel ja kuus saadava 30-40-rublase stipi juures küllaltki suur raha. Sellega võis terve nädala päris lahedasti ära elada.
Asukoht teoses
lk 120
