Seitsmeaastasena läksin Tartu 15. algkooli. Ja kui ma selle kuueklassilise algkooli lõpetasin siis Tartu poeglaste gümnaasiumi. Selle lõpetasin 1941. aastal. Paar nädalat hiljem algas sõda ja kutsealusena mind kutsuti nõukogude armeesse. Sinna ma ka läksin. Seal algas teine ja väga raske periood mu elus.
/---/
15. algkool oli kõva spordikool. Kehalise kasvatuse õpetaja oli seal Artur Kink, tollal noor spordimees. Tegeles mitme spordialaga, aga põhiliselt mängis jääpalli. Ta oli ka hea organisaator, nii et selles koolis oli sport tõesti heal järjel ja väga mitmekülgne. Seal oli võrkpall, korvpall. Ja jääpall, hiljem mindi üle jäähokile. Kooli oma meistrivõistlused olid erinevatel spordialadel. 15. algkoolist on pärit üle Eesti tuntud spordimehi: Johannes Kotkas, vennad Rämmalid ja teised.
Vend läks Tamme väljale suveperioodil, kui väljas sai tegelda spordiga. Mina läksin temaga kaasa. Üks põhiline mäng oli just jalgpall sel ajal. Hakkasin seal jalgpalli mängima ja tutvusin nn agulipoistega. Seal need kambad kujunesid, hiljem võrsus kampadest noortevõistkond Tulevik. Meiega tegeles Rudolf Redel, elukutselt aednik, kes raiskas palju aega ja energiat noorte jalgpalli edendamiseks. Tulevik kuulus Tartu Jalgpalliklubi alla ja seal ma jalgpalliga alustasin. Minu unistus oli muidugi jalgpallimängijaks saada.
/---/
Väike saalike meil oli, vaevalt võrkpalliväljakusuurune, aga seal me oma esimesed sammud tegime. Algul mängisime treeningul võrkpalli ja pärast korvpalli. Eriti suveperioodil mängisime põhiliselt jalgpalli hommikust õhtuni. Seal olid ka teiste koolide poisid.
Asukoht teoses
lk 27–28
