Isale. Tänu neile leidsime...

Tänu neile leidsime ka ajutise elupaiga majas, mis kandis silti Tartu vanim elamu.
Üürisime ärklituba saksikult tädikeselt, kes pidas kasse. Maja oli ilma mugavusteta, veekraan oli koridoris ja selle kõrval kuivpeldik, mille toru ulatas ülevalt kolmandalt korruselt kuskile sügavustesse. Üliõpilaspaarile oleks sellises paigas olnud päris naljakas elada, meile haige lapsega oli see aga liiga ränk katsumus. Õnneks saime suved veeta Kambjas, kus Külli metsavahist isa meile ühes vanas majas korteri muretses. Kuni meie abielu lõhki läks ja ka sidemed Kambjaga lõppesid. Selleks ajaks oli mul aga õnnestunud kraapida kokku piisavalt raha, et ehitada kooperatiivkorter, kuhu kolisime 1967, siis, kui meie abielu oli juba kriisis. Tagantjärele imestan, kuidas mul üldse jätkus jõudu need aastad üle elada. Tutvumine Tiiaga ja meie ühise elu algus 1969 oli mulle suur rõõm, ent ka puhkus pärast viit aastat vintsutusi.
Teosest
lk 121