Kuigi Hertsi oli ühe poolega enesest ikka oma toas Tiigi tänaval, kuigi ta kõndis alla linna ja astus „Ko-Ko-Ko-sse”, et sealt ühes teistega Kalmistu tänavale Pauli poole minna, oli ta teise poolega enesest kuski kaugel ära. /---/
Paul Sammeti „vigvam”, nagu ta nimetas, oli piklik pööningukamber ühe säärase inetu puumaja katuse all, säärase nagu neid leidus massiliselt Tartu pilpakülades. Laenurgad murtud, otsas lai väikeste ruutudega aken, teises kitsas uks ja lahmakas lai korstnakülg, ühes seinas krigisev raudvoodi, teises rühkunud kušett; määratu suur must riidekapp jaotas toa kahte ossa. Lihtne laud akna all, pesukausihoidja korstnajala kõrval, paar tooli ja nikerdatud pulkadega raamaturiiul, Tartu üüritubade sagedasti kohatav ese, moodustasid selle toa sisemuse. Ah jaa, paljas elektripirn pika nööri otsas oleks olnud silmadele liiga hele, kui ruum poleks olnud juba nüüd maani tihedat suitsu täis.
