Tartu. Olin küll mööda...

Olin küll mööda käinud sellest kõrgest rohekashallist plangust ja väravast, mille kõrval luuk ja vanaaegne kellaseadeldis, kuid iialgi polnud mul juhust olnud sealt sisse astuda. Olin näinud seda halli hoonetegruppi kõrgete põlispuude vahel, kuid palju on siis tavalisel inimesel säärasesse kohta asja, mida kaitseb veel pealegi ebameeldiv nimetus „hullumaja”? Ärevalt ootasin nüüd, kuni uksehoidja enne väravaluugist vaatas, minu üle kruusatatud õue, läbi laia klaasukse, läbi tühja kõrge vestibüüli ja avara koridori otse doktor Saumetsa kabinetti juhtis. Kuigi kõiges selles polnud midagi eriliselt meeldejäävat peale uksehoidja mundri metallnööpide, mis silma hakkavalt läikisid, valdas mind järjest rohkem kummaline tunne. Viibisin just kui mingil keelatud maa-alal, kuhu ma ise ei tahtnudki astuda, vaid kuhu mind viidi.

Teosest
lk 123–124