Toome orgu jõudes hakkas korraga kostma lahingumüra. Raske oli selle kaugust määrata, aga see näis üsna lähedalt tulevat. Jäime viivuks seisma. Kumbki ei lausunud sõnagi. Kahurite raske tümina sekka kuuldus kuulipildujavalanguid ja püssipauke.
Kui Toome orust üles jõudsime, kohtasime esmakordselt inimesi. Need oleksid nagu maa alt välja ilmunud. Kõikide suund oli ühele poole – linnast välja, Ilmatsalu maanteele. Inimesed rühkisid vaikides, kotid seljas, kompsud käe otsas, mõnedel lapsevankrid või kärud pakkidega. Mõned ajasid pampudega koormatud jalgrattaid käekõrval.
Vaatasime veidi seisatades seda põgenike voori, siis läksime uuesti liikvele.
Tõive oli ajutise elukoha leidnud Tööstuse tänaval. Tal oli seal olnud väike toapugerik, aga nüüd, mil pererahvas oli maale põgenenud, oli ta ainus korteri kasutaja.
Hämaras eeskojas tundus mahajäetuse umbunud lõhna. Võtsin seljakoti seljast ja asetasin seina äärde maha. Saal, kuhu astusime, oli ootamatult suur ning valge. Ümmargune linata laud, aga massiivne sohvagrupp valge linaga hoolikalt kaetud. Seintel olid alles nikerdatud kuldraamidega pildid mäestiku, mässava mere ja hukkuvate laevadega. Seina ääres kõrge tume kummut nippasjade ja tühjade pildiraamidega. Tapet oli sinine ja kuld, luitunud ning kohati rebenenud.
„Näed sa, nagu õndsal tsaariajal,” ütles Tõive. „Ainult Nikolai ise ja tsaaritütred puuduvad.”
