Ei olnud mõeldav, et tol ajal eesti „teatremängo“ oleks saanud alustada mujal kui Tartus, sest Tartu oli kultuurikeskuseks, kuhu oli koondunud ka tolleaegne eesti haritlaspere-natuke ja kus asus „Vanemuise“ selts, kust 1868. aastal olid rahvahulkadeni ulatunud ka Carl Robert Jakobsoni „Kolme isamaa kõne“ tulevikule sihitud tulisõnad. Tallinn oli küll suurem linn, kuid kultuurihuvidelt siis mahajäänum, kaubitsemishuvidega sadamalinnake. Tallinnamaa põllumajanduse kehvusest tingituna oli ka linna ümbruskonna rahvas seal hariduslikult hulga mahajäänum Lõuna-Eesti maarahvast. /---/
Lõuna-Eestis seevastu oli talurahva seisukord majanduslikult hulga parem, seepärast oli ka haridushuviline kontakt linnaga elavam – loeti rohkem ajalehti, osteti raamatuid, tunti huvi uuenduste vastu. Johann Voldemar Jannsen oma muheda jutustamisviisiga oli populaarsuse võitnud ja eks see kohustanud „postipapatki“ veel elavamale tegevusele. Jannsenist pidasid lugu ka Tartu linna eestlastest-käsitöölised, pisipoodnikud, päevatöölised, õmblejad, aednikud, poesellid ja muu taoline element, kes linna oli valgunud ja Tartu elanikkonna arvu 1867. aastaks paisutanud 21014 inimesele, kellest siis ligi 250 olid „Vanemuise“ seltsi liikmed. See polnud suur jõukogumik, kuid tolle aja kohta siiski nimetamisväärne, millega juba võis hakata midagi ehitama.
Asukoht teoses
lk 36–38
