Nii väikesed soovid. Kõik algab esimesest...

Kõik algab esimesest muljest. Teine mulje botaanikaaiast on lagunemine.

Selle mulje loob pikk ja lagunev välismüür (kui mitte vaadata üles, kust lähistroopikamaja kuuendik seina võib külastajale kaela variseda). Teades, et linn on omalt poolt müüri renoveerimiseks raha lubanud, ei tahaks enam öelda, et ülikool on oma botaanikaaia justkui ära unustanud.

Kui sügisel aias ringi jalutasin, panin üllatusega tähele, et taimenimedega lipikutes puudub igasugune süsteem.

Ei, ma ei ootagi, et kõik lipikud oleksid ühte värvi ja ühe käekirjaga kirjutatud. Kuid et nii paljudel taimedel need lihtsalt puudusid, oli küll ootamatu mulje, kolmas seega.
Kui botaanikaaed tahab mulle näidata – eeldan, et tahab – huvitavaid taimi, siis tahan ma ju ometi teada, mis selle okastega ja sinise tegelase nimi on (noh, mina tahaksin teada ka natuke rohkemat kui ainult nimi).

Botaanikaaia lihtsast infovoldikust saab teada, et aia keskel peaks kasvama Lennart Meri ja Hans Trassi nulg, ent aias endas ei näita seda ükski viit. Mis pole leitav, seda pole olemas.
Neljas nostalgiline meenutus sellest, kuidas millalgi oli botaanikaaias viisakas tiik, millel ujusid luiged.

Kunagi vist jalutas aias isegi linnakodanik nimega Joosep, kui selle valge-toonekure nimi õigesti meeles on. Väike ja pooleldi salapärane elu lisaks taimeaiale ainult vürtsi.
Väike on see aed meil ka ning justkui pressitud tänavate ja jõe vahele.

Linnapea soov nimetada see aasta Tartus puude aastaks viib viienda mõtte selles suunas, et botaanikaaed peaks lagunevate lobudike ja räpaste aedade arvel ülespoole suurenema.

Teosest
lk 16–17