Jannsen oli mõned aastad pärast Tartu kolimist enesele aiarikka Tiigi uulitsa ääre maja ostnud, lihtsa, pruuni puuehituse, mille ülemisel korral Koidula ja ta õe toad olid. Aias kasvasid roosid ja marjapõõsad; selle servas oli suure tamme ja lõhmuse varjus lehtmaja ning kesk muru väikene purskkaev. Klaasrõdu piiras metsviinapuu, mille lehtede läbi Koidula jutustab üle aia ja kruusa voolavat kuuvalgust vaatlevat. Vabadel silmapilkudel oli Koidula tihti aia teil edastagasi jalutanud, oma kombe järele laulu hümistades, või maja nooresoo armsal paigal, suure lõhmuse all istunud.
Jannseni kodu Tartus on olnud kahtlemata esimene Eesti „salong“, kui seda Prantsuse mõistet üleüldse Eesti lihtsatesse oludesse üle usaldame viia. Väliselt on see tõesti õige lihtne olnud. Keegi võõras räägib küll sääl valitsenud „kodanlikust küllusest“, mis perekonna saalis ja õuepoolsel klaasrõdul kaetud söögilaual nähtavale tulnud. Kuid arvatavasti oli see „küllus“ vähemalt osalt ainult Balti võõrustuse kunst, mis pereemanda sunnib võimatu võimalikuks tegema, et harukordist võõrast kohaselt vastu võtta. Kui aga kodu väliselt oma vähenõudliku sisseseade ja lihtsa teeõhtuga, millele perekonna liikmed ja tuttavad pärast virka päevatööd kokku tulid mängu ja laulu harrastama, luuletusi lugema ning juttu vestma, – ainult vähesel mõõdul tähendust vastas, mis salongsõnale on harjutud andma, oli see vaimliselt seda ometi.
/---/
Hurti poolt Eesti üliõpilaste keskel toimepandud n.n. Kalevipoja-õhtud, mil hoolikalt rahvuseepose vaimu katsuti tungida, selle sisu ja keelt tõlgitsedes, – peeti kordamööda vahel ka Jannseni majas, kus Koidula oma õega neist äratavatest läbirääkimistest ja vaidlustest osa ei jätnud võtmata.
Jannseni madalais, kodukais tubades on aegajalt nähtud ka C. R. Jakobsoni, Eesti rahvusliku liikumise tulevase juhi tugevat, tüsedat keha ja uhket, paksujuukselist pääd ning mustade prillide taha peidetud, nii nagu pahad keeled ütlevad, liig väikeste silmade pilku.
/---/
Sääl on istunud lauluisa Kreutzwald, Võru üksiklane, enamasti kõrvaltvaataja mõttetarga seisukohaga leppides, kuid vahetevahel oma kuiv-sarkastilist noolt kõnelusse heites, – neil ajul, kui maja uksed veel tallegi lahti olid.
Jannseni saalis on rahvusliku tuleviku õhulosse ehitanud kogu selleaegne ennast eestlasteks tunnistav, tõsi küll, vähearvuline noortemeeste salk, kelle nimed nagu J. Bergmann, M. J. Eisen, K. A. Hermann, Rudolf Kallas, J. Kerg, M. Lipp, A. Reinvald, H. Rosenthal ühel või teisel kujul, vähenõudlikumalt või mõjuvamalt Eesti haridusloosse on kirjutatud.
/---/
Sakslastest on Jannseni võõrana olnud tihti F. J. Wiedemann, Peterburi akadeemik ja kuulus keeleuurija, kelle suur Eesti – Saksa sõnaraamat Eesti keeleteaduse kohta põhjapanev töö on. Just sõnaraamatu töös ja sõnade kogumises on ka tihti Jannseni rikast, algupärast sõnatagavara abiks tarvitanud. See arusaamine ja ühistunne on juba varakult selle vähenõudliku, rahuliku ja juba rauga auväärt ikka jõudnud hõbejuukselise uurija ning Koidula ühendanud, nii et see side muutumata kirjade ja suusõnalise mõttevahetuse varal elu otsani kestis.
Asukoht teoses
lk 97–100
