Päikseta paradiis. Vanalinnas lasin end...

Vanalinnas lasin end tsaariaegsetel arhitektuurinäidistel eksitada ning hulkusin nende vahel leige uudishimuga ringi. Kogemata kombel, ilma sihi ja nõuta, juhtusin tõtt vahtima auväärse isand Treffneri kooliga. Hugo Treffner...
/---/
Suskasin käed teksataskutesse ja vantsisin edasi mööda Tartu Ladina kvartalit ülikooli peahooneni.

Tarkade tempel... Ei ole võimsat akropoli mäge, mille otsas ilutseda, on vaid madal poodium, kus ta valitseb ning ümbritsevaid majamürakaid ülbelt takseerib. Need kuus suursugust sammast on kahe sajandi tuules lasknud enda vahelt läbi ilmakuulsaid õpetlasi ja kuulsusetuid tohmaneid, pühakuid ja loikameid, õnneseeni ja õnnekütte. Kui Tartus poleks ülikooli, oleks see lihtsalt üks lagunev, kõdunev ning pikkamisi Emajõe sohu vajuv kolgas.

Mitu sügist järjest olin tunnistajaks, kuidas linn esimestel septembripäevadel suverammestusest ärkas, paljusid verivärskeid ja väheseid roiskumaläinud tudengeid ringi jooksutas ning tammed ja vahtrad nende auks tuliste värvidega ehtis. Jälle lendlevad heitgaasidest vaid pisut saastunud õhukeeristes roostevabad unistused, mõõtmatud lootuste kolossid ja isukad plaanid, jälle on tulevik erksinine ning taevas parajalt madalal. Kuni kuuesambaline säravvalge süda puises rindkeres tuksub, ei ilmuta ta tühisematki tundemärki vanaduse põdurusest. Ta sirutab oma konarlikud tänavad pikalt välja ja mõnuleb, kui uustulnukad neil tormakalt jalgu ja rehve kulutavad. Väikeste inimeste uljus nakkab eakale linnahiiulegi.

Raekoja tagant tõusis munakividega sillutatud Lossi tänav Toomemäele. Selle jalamil hoidis vägisi tasakaalu naiselikult seebistes toonides – roosas ja valges – hoone, kus paiknes filosoofiateaduskond. Linna lagipea, kuhu Inglisilla alt auklikke treppe pidi jõudsin, uneles sulgkerges õhtuuimas, imepisikese kohviku ees istus vaid paar õlle- või kohvijanust selli ning Riigikohtu maja valduses parkinud autode juurest kostis elavamat pominat. Toomemäge krooninud kirik tukkus jämedate, juba esimesi sügisvärve võtnud puuhiiglaste seltsis, teravakaarelised gooti aknad kihvadena irevil.

See rahu tegi mind rahutuks. Ootasin maru puhkemist, vaikuse purunemist, laiade inimhulkade invasiooni, kuid kõigi nende minutite vältel, mil Toomemäel uitasin, seda ei juhtunud. Lärmist lahutamatu melu, mis all-linnas kobrutas, ei ulatunud ülespoole. Tähetorni lähedalt avanes Tartu, õndsa Supilinna piirid taamal terendamas, ebaharmoonilises kompositsioonis. Aeglaselt laskunud videvik sidus lapilise krohviga majad, aadellikud ülikooli hooned ja muldvana Jaani kiriku torni robustseks ikebanaks, mis paistis silmikriipivalt korratu, kuid mõnevõrra võluvgi.

Teosest
lk 54–56