Supilinna maine on kehvem kui Supilinn ise. Jah, tema peale võib nina kirtsutada, ta tänavad täis sülitada, talle sootuks selja pöörata, kuid nii teeb ainult lihtsurelik, kes peab Supilinna legendi tühipaljaks muinasjutuks – ja õige nigelaks muinasjutuks. Tema haiglane, mõnest nurgast pehkinud ning mõnest aiast rohtunud kere ei kutsu armastama. Ta pole noor, kuum ega seksikas, ta ei müü ega ahvatle. Kui tuulehood vihisedes tema aknaid raputavad, tema korstnates kolistavad ja kiduraid õunapuid kimbutavad, oigab ja kaebab ta karmi saatuse üle. Aga ta ei karju, ei hädalda. Ta sosistab hästihoitud mälestusi ning ammu ununenud tarkusi neile, kes teda kuulda võtavad. Tema ei pea küütlema ja kilgendama, kisama ja kargama, selleks on moodsad linnad oma büroode, pankade ning kaubanduskeskustega. Ta ihu võiks surra, laguneda ja kõduneda peeneks põrmuks, kuid hing püsib visalt sees, vaim on tugev.
Kes kõnnib nendel Kartuli, Meloni, Oa või Herne kitsukestel tänavatel, kõnnib impressionistliku maali sees. Pigmendid tuhmunud, autor teadmata. Mõnel majal vundamendid vees, teised seal kõrval alles mõni aeg tagasi leekidest mustaks puretud. Siin on pesitsenud enamlasi ja Jehoova tunnistajaid, arheolooge ja poeete, kalkareid ja karsklasi. Kõik nad on külgepidi hakkama saanud, klassi- ja seisusevahest hoolimata. Need kontrastid! Need kontrastid võisidki köita, hullutada ning hallid hulgused neis auklikes hoovides markkrahvideks ülendada.
/---/
Vahel kuulen une eel veel praegugi, kuidas katoliku kiriku tagasihoidlik kell akna taga õhtutunde kõmistab ja kuidas kaugemal Jaani kiriku kellapaar talle vastab. Kolmas asjaosaline – Peeter – sirutab ruuge nõelja torni üle latvade ja kiikab jõe tagant supilinlaste videvikueelseid tegemisi. Teda ma ei kuule, kuid ta lähedus on tuntav.
Asukoht teoses
lk 65–66
