Päikseta paradiis. Peened veenired laskusid...

Peened veenired laskusid vulinal Toomemäelt alla jõe poole. Nad igatsesid ema järele, tahtsid voolata temaga koos laias sängis, mis kevadistele vetele aga aina kitsamaks jäi. Lähtepoolsed luhad sädelesid juba järvedena. Pirogovi paltsilt jooksid veed rutakalt mööda raekojapoolset treppi tänavale nagu trobikond häbematuid koolipoisse. Inimesed tõstsid jalgu üle kogukamate nirede. Sallid olid juba lõdvemaks lastud või sootuks kaelast rebitud.

Õhus heljus kosutavat värskust. Talv oli selgi aastal kaotajaks jäänud ning pidi taanduma kõikvõimsa kevade ees, kes nüüd triumfi tähistades mööda maad ringi rändas, lumikellukesed vöö vahel. Kärtspunaste numbritega tabloo vana kaubamaja seinal näitas 14 kraadi sooja. Anne kanalile oli jäänud möödunud talve visiidi tõendiks hädine jääkirme, mida päike iga päevaga õhemaks viilis.

Ma vaatasin lillekimpude, kilekottide, pillikastide ja lapsevankritega varustatud inimeste rahutut voolu kõnniteil, jälgisin rulluiskudel või jalgratta sadulas mööda linna tormasid. Vaatasin kaubamaja ees kirevate, ostjaid ootavate lilledega kuhjatud laudu ja vanaeitesid nende taga. Kuulsin lapsi kilkamas ning portfellidega pintsaklipslasi jämedalt naermas. Linn elas kevadist elu, õitses ja sumises.
Teosest