Noorus on ka romantika aeg. Supilinn soodustas kõigiti romantilisi elamusi, mida pakkusid kaunis Emajõgi ja ilus jõeäärne allee. Sõudepaadi laenutamine oli sealsamas, odav ja lihtne. Imeilus oli istuda paadis soojal suveõhtul, vaadata punavalt loojuvat päikest, sulistada näpuotsakestega üle paadi ääre vett ning vaadata aerutava noormehe armunud silmadesse! Ja kui põnev oli kevadise üleujutuse ajal! Paadiga võis sõita Emajõe luhal ja peaaegu et Piiri tänavat mööda! Tänavatele olid majade juurde pääsemiseks ehitatud purded, mida mööda käies tundus, nagu käiksid vee peal. Ning millised kevadkonnad! Krooksumine kostus botaanikaaiani! Neid võis ka ise uudistada. Emajõe luhal leidus tiike, kus taimestiku alt pistis kord üks, kord teine oma pea välja ning krooksus jõuliselt, lõuaalune pungis! Üleujutusi ei olnud Supilinna elanike õnneks mitte igal kevadel. Kunagi ei ulatunud vesi meie majadeni.
Asukoht teoses
lk 163
