Olin ju ainult koolipoiss, kui nägin 1939. aasta septembris Tartu näitust külastades äkki presidenti ennast: Konstantin Päts teatas ringis seisvaile koosolijaile (näitusekülastajaile), et äsja on puhkenud Saksa-Poola sõda. /---/ President kutsus üles olema tulevail raskeil aastail üksmeelne ja vastu pidama...
/---/
Lennart Merega on mul olnud päris lähedane suhe. Ta oli mu ülikoolikaaslane, ja õieti veel rohkem: meil oli mingi naljakas kambakenegi, millele andsime nimeks – oo õudust! – Must Käsi. /---/ Liikmeiks peale minu ja Lennart Mere kaks filoloogitudengit, Valmen Hallap ja Eno Raud. /---/ Lõpuks tekkis mingi lagunemine: mõned meist (ettevaatlikumad) moodustasid Mitte Nii Musta Käe, teised Veel Mustema Käe. Nood olid Valmen Hallap ja Eno Raud, kellel oli isegi oma laul: „Veel Mustem Käsi sammub! / Veel Mustem Käsi sammub! / Õudne, õudne, böö!“
Asukoht teoses
lk 227
