Aastail 1944–1949 ei olnud Tartu ülikool veel see vaimse pimeduse pesa, milleks teda hakati muutma järgnenud aastail. Õppetöö taaselustamise puhul sõja viimasel aastal peetud aktusel kõlas isegi tollal lubatud (ja taktikalistel põhjustel soovitatud) Eesti hümn. 1946. aastal sain hiljuti vanglast vabanenuna kaasa kõndida tõrvikutega mairongkäigus, mis möödus „julgeolekumajast“ Riia ja Kindral Põdra (Pälsoni) tänava nurgal – uksest tormas välja kümmekond kohkunud näoga meest, kellega seda demonstratsiooni vist kooskõlastatud polnudki – et siis Kassitoome orus suure lõkke ääres kõnesid kuulata. Ja peaaegu loomulik tundus seegi, et Valdek Virkoja, üks üliõpilaskonna juhtivaid tegelasi, avaldas oma kõnes lootust, et Tartu ülikool on varsti taas üks Põhjamaade juhtivaid ülikoole. Juba järgmisel aastal polnuks midagi niisugust võimalik.
Aga ikkagi võis kuue akadeemilise samba taga veel kohata peale monsieur Vaganay’ ka mister Hone’i (esimene saadeti peagi maalt välja, teist vintsutati hea mitu aastat seda enam, et ta end välja saata ei tahtnud lasta). Kui kogu Euroopa kultuur, nii keelte kui ka kirjanduse esindamine lõpuks ainult „omade“ hooleks jäi, oli nende hulgas siiski selliseid eredaid isiksusi nagu kas või Karl Reitav, unustamata Villem Alttoa maailmakirjanduse loenguid, mis sest, et õigegi konspektiivseid, igatahes populaarseid sõna heas mõttes.
Asukoht teoses
lk 91–92
