Tartu hakkab varsti paistma – suitsupilvena. Õnnetunne seguneb õudusega, linn põleb... Sõidame edasi. Juba paistavad majad. Ja jälle on rinnas rõõmsam. Ega ta veel maha ole põlenud, see kallis Tartu! Ja ta ei põlegi maha. Tulekahjude vahed on küllalt suured. Leekides on osa Tähe tänavast, Riia tänava töölismaja ja mõned ülejõe rajoonid. Linna jõudes tekib kindel tunne, et tulele on võimalik piiri panna. Kuid kus on inimesed? Ümberringi tumedad plaksatused ja mütsud – linn otsekui läkastab ja köhib endast välja saksa saasta. Vastutulev eideke teatab meile, et Tähtvere varjendis on paarsada inimest. Varsti kuuleme, et okupandid on taganedes elanikud linnast välja käsutanud ja ka tuletõrjevahendid kaasa viinud.
Meie hulgas pole vist kedagi, kellel endine kodu päriselt oleks terveks jäänud. Kuid imelikul kombel ei huvita see meid. Polegi aega minna oma vana pesaaset üles otsima. Meie ees seisab haavaarmides tulekahjulõõmas linn. Vana Tartu – nii tuttav, kuidagi teistsugune ja siiski seesama, millest lahkusime kolme aasta eest. Peame midagi tegema linna säästmiseks. Oma korter, sellega pole kiiret. Esialgu mahume paari mahajäetud majja Tähtvere pargi ääres. Need olid tookordse Gustav Adolfi, nüüdse V. Kingissepa tänava majad nr. 63 ja 65. Elanikud olid ära sõitnud, kuid hooned vigastamata. Parteikomitee ja täitevkomitee seadsid end sisse 63-ndas, meie, ajaleherahvas, elasime 65-ndas. Siin oli tegemist väikese ebamugavusega. Tuli mööda redelit aknast sisse ja välja käia, sest me ei tahtnud ust lahti murda. Võtit aga ei olnud meile jäetud.
Peab vist veel mainima, et linnas ei olnud elektrit, siin-seal lamasid tänaval laibad, toimusid õhurünnakud ja rahvas tuli harva pommivarjendist välja. Paljud majad kandsid silti „Mineeritud”.
Asukoht teoses
lk 85–86
