Sel päeval võttis Tartu vastu palju uustulnukaid. Neile, kes saabusid maakolkast, tundus ülikoolilinn suur ja kärarikas. Neile aga, kes tulid Tallinnast, paistis ta silma oma vaikse, idüllilise elulaadi poolest. Kuid kõik märkasid siin midagi omapärast ja vaatasid nagu aukartuses ringi. Kutsuti ju Tartut eesti kultuuri hälliks, Taaralinnaks, Emajõe Ateenaks ja muude meelitusnimedega...
Endel Urbson sõitis siia Türilt ja kõndis hommikust saadik mööda tundmatuid tänavaid väsimatult ringi. Kui ta veel gümnaasiumi eelviimases klassis oli, tegid koolivennad ekskursiooni Tartusse. Tema jäi tookord maha, sest taat hoidis Endeli koolitamiseks raha kokku. „Paari aasta pärast saad isegi Tartut näha,“ ütles ta. Ja nüüd oli see päev kätte jõudnud. Endel mõtles, et tunneb Tartut juba kirjandusest ja ajaloost, kuid teda nüüd enda ees nähes oli noormees äkki imelikult pettunud. Tartu kohta käis müüt Emajõest ja Taaramäest, mille linnud ja loomad olevat vanasti valmis teinud. Siin oli kindlasti kõndinud ka laulujumal Vanemuine ise, ja Koidulat oli hüütud Emajõe ööbikuks. Aga Emajõgi veeretas laiade vesiste luhtade vahel laisalt oma halle vooge. Poiss oli kuulsat jõge hoopis teisiti kujutlenud – kiire vooluga pidi see olema ja kristallselge…
Kuid Endel leppis tõsioludega. Ta leidis, et hõbehall Emajõgi oma laia rahuliku õõtsumisega punakate kallaste ja roheliste heinamaade vahel pole ka poeesiata, ning keeranud talle kergendusohkel selja, läks vaatama teisi paiku. Ta otsis üles Barclay platsi kuulsa väejuhi kujuga, leidis väikeses Hetzeli tänavas majakese, milles oli elanud Juhan Liiv, ja siirdus siis edasi Toomemäele, kus kõrgete vahtrapuude all istus mõtlik pronksi valatud K. E. Baer. See oli tema meelest teaduse võrdkuju, kelle rüht juba sisendas vaatajasse ülevat rahu. /---/
Endel vaatas nõutult Baerile, kes pidi seda linna palju kauemini tundma kui tema taat. Kuid kuulus loodusteadlane oli andunud oma mõtetele. Näis, nagu tegeleks ta probleemidega, mida Endel ei mõista.
Asukoht teoses
lk 5–6
