Teelahkmel. Oli säärane traditsioon...

Oli säärane traditsioon, et 1. mai ööl üliõpilasorganisatsioonid vastastikku üksteist külastasid. Korporatsioonides joodi ja tantsiti hommikuni. Aga hommikul mindi Emajõele sõudma ja õhtuks oli „Vanemuise“ saalis ette nähtud üliõpilasball. Niisugune oli 1. mai programm – kaks ööd ja üks päev ametlikku prassimist „nooruse, kevade ja elurõõmu“ nimel. Muud sisu sellele päevale anda oli niisama hästi kui keelatud.

Teel „Tähistesse“ seletas Rein, et tema arvates oleks hea, kui nad ühisel eesmärgil saaksid läbi käia mõned seltsid ja korporatsioonid. Milleks? Aga selleks, et välja selgitada, kes on kes üliõpilaskonnas. Kõige tulisemad pooldajad olid tal teada, kõige verisemad vastased samuti. Need ei saa kunagi varju jääda. Aga oli ka salasõpru ja salavaenlasi, kellest nii mõnigi võis täna veel selguda.

Tütarlastel polnud midagi Reinu soovi vastu. Niikuinii läheb terve öö raisku, arutlesid nad. Külas võib-olla on igav, aga kodus istuda ei ole ka rahu. Sa pead liikuma, sa pead kaasa tegema! Oli kord juba säärane meeleolu, säärane vastupandamatu rahutus, tusk ja tung…

Teosest
lk 130–131