Koolis valitses meil kristlik kord. Igal hommikul enne tunde peeti palvust ja lauldi. Koolis oli kolme usku poisse – luterlasi, õigeusulisi ja juute, sellepärast toimusid palvused kolmes kohas ja kolme usukombe järgi. Kõige arvurikkamad olid luterlaste palvused ja neid peeti klassidevahelises koridoris, sest vajaliku suurusega saali ei leidunud koolis.
Pärast palvust pidas direktor harilikult mõneminutilise kõne, kus ta juba ilmalikkude sõnadega hurjutas poisse ja noomis neid halbade tegude pärast. Kõige rohkem said seal sarjata maapoisid, sest need olid oma käitumises talupojalikud ja saamatud. Eksisid tihti tavaliste viisakusreeglite vastu ja tegid tahtmatult rumalusi. Nad olid kohmakad ja aeglased, kuid siiski küllalt taibukad. Juhtus näiteks selline poiss palvusele hilinema ja nähes vana Treffnerit koridoris, kadus ta jalamaid kas kööki või käimlasse ja ootas. Suvel hüpati läbi akna klassi või hädakorral pöörduti lihtsalt tagasi tänavale ja ilmuti alles järgmisse tundi. Treffner teadis muidugi poiste vigureid ja pidas omakorda neile jahti. Kui ta siis tabas poisi pettuselt, oli ka karistus kindel. Tavaliselt tutistas ta poissi karvust. Maapoistel olid juuksed tihti ajamata ja pealegi veel kammimata. Sellist lohakust ei sallinud direktor ja saatis poisi pärast tutistamist juuksuri juurde. Vahel saatis ta kogu klassi juukseid ajama ja see toimus kooli kulul. Selleks oli äris eriline vihik, kuhu iga poiss pärast pügamist kirjutas oma nime.
Asukoht teoses
lk 58–59
