Mälestusi ja vaatlusi. I. Teisipäeval, 21. nov...

Teisipäeval, 21. nov. (v. kal.) hommikul nägid Tartu uulitsad välja kui vaenuline sõjalaager. Uulitsal kõndisid sõjariistus soldatite ja punakaardiväe salgad. Veeti vangisid („Postimehe“ toimetus oli uuesti kinni võetud). Kihutasid ratsanikud ja automobiilid sõjariistus soldatitega. Posti- ja telegraafikontoris oli läti soldatite salk, niisama miilitsa staabi ees. „Postimehe“ toimetus, talitus ja trükikoda oli sõjariistus soldatite poolt ära võetud ja toimetaja Tõnisson vangi viidud. Sildadel seisid läti soldatite patrullid tule ümber. /---/

Teatati, et täna mingit manifestatsiooni ei lubatavat – täidesaatev komitee olevat selle ärakeelanud.

Sellest hoolimata tuli aga kella 12 aeg eesti polk täies sõjariistus ja korras, muusika ees, kasarmust välja ja liikus raatuse poole. Kui polk kivisillani jõudis, komandati sillal olevad läti sõjamehed ja punane kaardivägi kettideks, püssid tõmmati vinna, asuti silla müüride varju laskevalmis, sirutati püssitikud polgule ette ja teatati, et teda läbi ei lasta.
Polgu muusikakoor hakkas mängima ja polk tungis porilaste marsi ja hurraahüüete all üle silla, takistajaid kõrvale tõrjudes. /---/

Minu ees seisid sõdurid rivis, nende taga rahvahulk, kuna minu seljataga raatuse trepil ja raatuse teise korra akendel asusid linnavalitsuse ametnikud ja salkkond muid kodanikke. Lätlased Kivisillalt olid kõne alguseks kuhugi kadunud. /---/

Linn oli sõjaseaduse alla pandud. Ma ootasin, et demonstratsiooni juhtide pihta mõni pauk lastakse, et paanikat sünnitada. Nähtavasti aga kartsid enamlased verevalamist alata, sest polnud küllalt jõudu selja taga. Publik ja sõdurid jäid seetõttu, et ohvitserid ja teised demonstratsiooni korraldanud isikud külmavereliselt kohtadel püsisid, ka kohale. Ainult raekoja akendelt ja trepilt kadus publik. Rüütli ja Küüni tänava vahel liikuv soomusauto kadus varsti silmapiirilt ja demonstratsioon viidi rahulikult lõpule.
Teosest