Kasutasin seda luba samal õhtul, et kindlaks teha, kuidas linn uue valitsuse all välja näeb.
Pidin konstateerima, et sakslaste öösise liikumise keeldu täpselt täidetakse. Tulin Viljandi uulitsast hobusepostijaama sihis. Esialgu ei näinud uulitsal mitte ainustki sõidukit ega jalakäijat. Maarja kiriku juures tuli kolmest hanereas liikuvast teraskiivris sõdurist koosnev saksa patrull vastu, kes minule tähelepanu ei pööranud, nähtavasti oletades, et ma vaevalt ilma loata uulitsale olin tulnud. Pepleri (praegu Kindral Põdra) tänavas tuli veel üksik jalakäija vastu, nähtavasti kohalik sakslane, ja see oli kõik. Linn oli nagu tarretunud. Ometi oli saksa sõdureid ainult käputäis (vististi 300 meest) pärale jõudnud ja viimased Vene sõjaväeosad läksid alles sama päeva hommikul sakslaste tulekul Tartust läbi. Mõnda salka olid sakslased linna taga kuulipildujatest tulistanud.
Et Tartu elanikke hirmule ajada ja hirmul hoida, olid sakslased samal õhtul Emajõe ääres Soola uulitsa nurgal salga juhuslikult kättesattunud inimesi, peamiselt põgenemisel tabatud vene sõdureid, maha lasknud. Osa surnukehasid topiti jääauku, teine osa maeti Savi tän. äärde Tähtvere väljale ühishauda. Tähtvere parki poodi üks mees üles, kes seal mitu päeva kõlkus. Näidati hoolimatut saksa rusikat.
Asukoht teoses
lk 272–273
