„Ühendus“ tekkis 1905. aasta revolutsioonitegelaste koondisena ja temasse võeti üliõpilaste kõrval toetajate liikmete nime all vastu ka neid tuntud tegelasi, kes ei omanud küpsustunnistust. /---/
„Ühenduse“ asutajad olid teda sotsialistlikkude kalduvustega üliõpilaste koondiseks nimetanud. /---/
Ühineti siis negatiivse vormeli peale: korporantliku kasvatuse eitamine. Ühed kriipsutasid seejuures alla, et korporantlik drill aega raiskab ja isiku vaba arenemist takistab. Nähtust poliitiliselt hindajad panid rohkem rõhku korporantismis peituva kadakluse ja balti tagurliku meelsuse eitamisele. Nende arvates ei olnud sünnis, et eesti haritlased oma rahva ajalooliste vaenlaste vormi (värvimütsi ja linti) kannavad, nende joomakombeid harrastavad ja kui kehva töötava rahva esindajad elupõletamist ülistavaid saksakeelseid joomalaulusid laulavad, seejuures ka balti härrasmehe kõrkust ja tagurlikke vaateid omandades. /---/
Igatahes korporantismipõlgus oli „Ühenduses“ minu ajal suur, nii et lõpuks sellele vastu pidin astuma, 1914. a. „Fraternitas Esticaga“ vormilise vahekorra jaluleseadmist soovitades, mis teostus aga alles 1917. aastal.
Nimelt ei pidanud „Ühendus“ kaua võimalikuks korporatsioonidega, eriti „Esticaga“, mida peeti kõige saksikumaks eesti korporatsiooniks, isegi vormilisi suhteid korraldada. See oli suurelt osalt kindlasti 1905. a. sündmuste järelkaja, mil korporantlikud ringkonnad revolutsioonivastasel seisukohal olid asunud, kuna „Ühenduse“ asutajad revolutsioonilisest liikumisest olid osa võtnud või seda toetanud. /---/
Otse minu „Ühendusse“ astumise ajal, novembris 1911, oli otsustatud „Karskuse Sõber“ seltsiks valida, kus kõnesid korraldada, ja „Ühenduse“ liikmetele oli soovitatud selle seltsi liikmeks astuda. Otsuse motiivides oli öeldud, et meid selles töölised toetama saavad, kes seltsis enamuses. Vististi järgmisel aastal võtsimegi „Karskuse Sõbra“ üle ja Hans Martna sai esimeheks. Kuid „Postimees“ hakkas selle järele oma kaastöölise Õ. (varjunimi) kaudu seltsile hinge peale käima, nii et see lõpuks võimude poolt suleti. Ligemat asjade käiku ei ole enam meeles. Poliitilise aktiivsuseavaldamise katse pärast pandi „Ühenduses“ toime läbiotsimine ja konfiskeeriti raamatuid, mille pärast raamatukoguhoidja, praegune prof. Riikoja, tükk aega sandarmivalitsusega hädas oli.
Asukoht teoses
lk 170–172
