„Õhtul kella 9 aegu käisin linnas. Riia uulitsa ligidal oleva Kastaania uulitsa osas põlesid laternad, niisama mõned Riia uulitsas kuni „Liivimaa“ võõrastemajani. Sealtpeale oli linnas kottpimedus. Pool käsikaudu kobades sammusin linna keskpaiga poole. Ma kuulsin juba kodus läbi akna möödaminejailt, et kusagil kokkupõrge olnud ja et on surnuid ning haavatuid. Seepärast tahtsin selgust saada. Uulitsail kõndis küllalt inimesi. Kes nad olid, seda ma ei võinud pimeduse pärast näha. Niipalju aga märkasin, et soldatid ratsapatrullidena uulitsaid täitsid. Jaamaplatsi kohal leidsin, et mingi palk põigiti katuse najale üle jalgtee oli pandud. Edasi minnes komistasin telegraafi-traatide sisse. Siis alles märkasin, et telegraafiliin on rikutud. Üks post oli pooleks saetud. Ma aimasin juba, kus ja mille tõttu kokkupõrge võis olnud olla.
Raatuse ees seisis pimeduses salk soldateid. Ma läksin edasi Rüütli uulitsat pidi Laia uulitsasse. Postkontori ees olid kahelt realt soldatid vahiks. Päeval arvati ülikoolis peetud koosolekul, et töölised postkontori oma alla peaksid võtma. See’p see vahtide seadmise põhjus vist oligi. Natuke maad raatuse poole oli veel ratsasoldatite patrull uulitsanurgal. Sealsamas ligidal põles ka latern, kuna postkontori ees pime oli. Üks tööline seisis soldatite ligidal uulitsa nurga peal. Tema käest sain ligemalt teada, kus lahingut oli löödud ja missuguste tagajärgedega. Ta seletas, et otse tema kõrvale keegi hääletult uulitsale maha langenud, kuulist tabatud. Ma tulin koju läbi Laia uulitsa Toomemäe kaudu. Kõikjal oli pime. Ilm oli pilves, tibas peenikest vihma.
Asukoht teoses
lk 112–113
