Kohtamine sillal. Peale mõneminutilist otsustavat...

Peale mõneminutilist otsustavat sammumist jõudis Jakob jõekaldale, läks seda mööda vähe aega edasi ja nägi varsti ujuksilla pontoone pimedusest enda ette kerkivat. Need olid nagu hiigelsuured, ridamisi lebavad loomad ja üsna tillukesed murdlained lõid neid kuuldavalt. Oli ikka väga vaikne. Hele täiskuu paistis talle kuklasse, joonestades ta ette sillutiskividele tohutu varjulahmaka, mis liikus ta ees nagu tükk muust ööst tihedamat pimedust.

Ja Jakob jõudis sillaotsa juurde. /---/

Vesi pontoonide ümber loksus pigimustana. Puhus kõledavõitu septembriöö tuul, mis lõhnas tolmu ja vanade majade järele.

Teosest
lk 701–702