Asfaldiga siledaks sillutatud turuplatsi kohal tasandas Jakob jälle sammu. Ja see, mis ta tähelepanu nüüd mingi ürgse jõuga haaras, oli ta... kodukoht. Jah, seal ta seisis, madal ja kollakashall, suur, luha suunas laiali valguv majadekobar, tuhmide katustega, väikeste päikest püüdvate aknalapikestega! Agul, töölisasula! Äärelinn! Halb paik, mida siinpool kaldal katsuti kogu aeg nagu loomusunniliselt unustada, millest katsuti mitte rääkida, mille kulul armastas ainult vahel harva mõni pahempoolsusega kiitlev professor või koolidirektor demagoogiat teha, enamasti linnavolikogus, vahel ka ajaleheveergudel. Ja mille hääli püüdis veel mõni rikas advokaatki, kes oli kunagi noores eas revolutsiooni teinud ning kujutles end nüüdki veel maailmaparandajana või koguni selle pöörajana. Ja kuhu oli praegusel silmapilgul suunatud enamik kesklinnakodanikkude mõtetest: „Issand, kui see sealt jälle tulema hakkab... kisa ja lauluga... uues vaimustuses... virgutatud neist neetud välissündmustest!“ Jah, agul, töölisasula, koht, kus kunagi aastate eest lausa vaba traavi aetud, kuhu polnud ta sattunud aga nüüd enam pikki-pikki aastaid: vanemad ja vend võisid ju samahästi südalinna tulla, selleasemel, et ta ise oleks pidanud sinna minema!
Asukoht teoses
lk 642–643
