Koduigatsus. Pikkamisi vajub kesksuvisest...

Pikkamisi vajub kesksuvisest soojusest raske õhk üle linnatänava. See tuleb sisse läbi aknaruutude, poeb praokilseisvatest ustest hämaratesse trepikoridoridesse, muudab majad umbseks nagu kastid, mille kaaned on suletud tihedalt ning õhukindlalt. Taevas on esmalt valkjassinine, tõmbub siis pikkamisi rohekaks, veretab läänest ja pilvitab vesikaarest. Ja hoovid kõrgete plankaedade taga, hoonete pehkiv puuvooderdis, parandatavate tänavate hunnikuis seisev muld ning värske asfalt sirgetel kõnniteedel – kõik see hingab raskelt ning mõrult, just nagu õitseksid kuskil hämaruses mürgised lilled, laotades oma lõhna üle aina unisemaks muutuva ning väsinud linnasüdame.
Asukoht teoses