Väljas oli juba pime. Loendamatute astuvate jalgade kahin, omavahel juttu ajavate ning naervate häälte ebamäärane sumin ja siit-sealt esilekerkivad rõõmsad naerupursked – kõik see hakkas kohe und laugudele kiskuma. Üksikud möödujad peatusid viivuks raamatukaupluse vitriini ees, et heita pilku äsja ilmunud uudisteostele, ja et nõnda kogunenud inimsalgast mööda pääseda, läks ta üle tänava.
Ent siingi oli rohkesti kõndijaid. Noored üliõpilased, edevad oma värvimütsides, vaatasid teda teeseldud uljusega silmi välgutades; lõtvade nägudega härrasmehed paistsid teda korduvalt paljaks rebivat oma ihalevate pilkudega; rohelised poisinolgid riivasid teda möödumisel, hakkajad nagu noored kuked, kes püüavad endile kõigest jõust tähelepanu tõmmata. Vestluskatked, mis olid täis seda ühe sugupoole egoistlikku jahimehetungi teise sugupoole järele, saatsid teda igal sammul.
Asukoht teoses
lk 285–286
