Kaheksakümne kahe aastaselt oli Alver vaimukas ning humoorikas nagu noor tütarlaps, ent seda isikliku ja rahvusliku tragöödia pidevalt kohalviibiva tumedal taustal. Tal oli raske liikuda, sest teda vaevasid probleemid jalgadega, ning ta vabandas, et pole kuigi heas vormis.
/---/
Ta saatis meid ukseni, vabandades, et ei tule välja aiaväravani. Viipasime head aega, kuid ta tuli siiski aeglaselt väravani välja, sest ema oli talle alati öelnud: „Erilisi külalisi tuleb alati väravani saata.“ Auväärsus, milline auväärsus! Alver kehastab kõike, mis on Eestis parim ning ainulaadne.
Asukoht teoses
