Mina isegi ei tahaks rääkida Sassist kui isikust, vaid Sassist kui nähtusest. Tema on omamoodi fenomen.
/---/
Kümme aastat on Tartus põhilised kultuuritegijad, kui saja aasta pärast keegi hakkab vanu ajalehti lugema ja uurima, olnud niisugune trio: Milius, Müller, Volkonski. Kõiki ma tunnen võrdlemisi hästi ja omamoodi on nad kenad inimesed, aga kultuuriga, pehmelt öeldes, ei ole neil eriti palju pistmist. /---/ Aga need kolm, ühe kohta neist ütles Madis Kõiv kunagi üsna ammu mõtlikult: „Ma saan aru küll, et igal linnal on oma loll, aga kui linna lollist linna sümbol tehakse, siis on midagi natuke viltu.”
/---/
Minu meelest on temal olnud kogu aeg hirmus tahtmine olla. /---/ Ja Sass ongi teinud ja olnud, just nii, nagu tema on seda heaks ja õigeks arvanud. /---/ Ja ma arvan, et Sassi stiili juurde käis pigem originaalitsemine.
/---/
Sass ei ole ka jätnud ühtegi võimalust kasutamata, et ta saaks püüne peale ja seal midagi teha. Aga võib-olla on see aja märk või aja vaim, mis sellega kaasas käib.
/---/
Aga ma arvan, et ta ei tee seda, sest tal on kõigi tema pahede juures, millest ma olen nii palju rääkinud, mingisugune omapärane, isemoodi stiilitunne olemas, mis teda teistest samasugustest vanadest joodikutest eristabki.
Asukoht teoses
lk 317–320
