Alver, Betti

Perekonnanimi
Alver
Eesnimi
Betti
Sünniaasta
1906
Surma-aasta
1989

Betti Alver sündis 23. novembril 1906 Jõgeval. 1914–17 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis (hilisem Miina Härma gümnaasium), mille lõpetas 1924. aastal. 1924–27 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus.

Gümnaasiumi viienda klassi õpilasena kirjutas ta romaani „Tuulearmuke“, mille saatis Friedebert Tuglase soovitusel „Looduse“ romaanivõistlusele. Teos krooniti teise auhinnaga ja ilmus 1927. aastal. Noore kirjaniku teine peateos „Invaliidid“ ilmus 1930. aastal. 1931. aastal ilmus kirjastuses Noor-Eesti poeem „Lugu valgest varesest“. Alveri hilisemas loomingus tõusis esile luule. Esikkogu „Tolm ja tuli“ ilmus 1936. aastal. Teise kogu „Elupuu“ käsikiri valmis 1934. aastal. Iseseisvusaja lõpul hakkas Alverit tõsiselt huvitama rahvaluule ja rahvapärane sõnavara. Ta uuris vanu kirjakeele allikaid, näiteks on säilinud 315 lehte väljakirjutusi Wiedemanni sõnaraamatust. 1937. aasta 19. juulil abiellus Betti Alver luuletaja Heiti Talvikuga.

Saksa okupatsiooni ajal, juulist 1941 kuni septembrini 1944, elasid Alver ja Talvik vaikses maakülas Aakre Pühastel, Võrtsjärve lõunatipul. Sinna oli Betti isa 1930-ndate aastate lõpul ostnud väikse maja koos põllulapiga. Talviti viibiti siiski Tartus Narva maantee korteris. 1944. aasta sügisel mindi rindest rängalt purustatud Tartusse, kus esialgu õnnestus saada tuba August Annisti maja teisele korrusele aadressil Gustav Adolfi 67.

Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus. Heiti Talvik suri 18. juulil 1950. aastal.

1956. aasta sai pöördeliseks Betti Alveri elus. Kõige pimedam aeg oli möödas, nagu teisedki ideoloogilise vande alla pandud, kutsuti luuletaja tagasi Kirjanike Liidu liikmeks. Alver nõustus, kuigi iroonilise alatooniga. Samal aastal vormistati ametlikult ka Betti Alveri ja Mart Lepiku abielu. Järgmisel aastal kolis Alver oma Pargi tänava keldrikorterist Tähtveres asuvasse Koidula tänava korterisse, kus oli pikemat aega elanud Anna Haava.

Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.

Luuletajana jätkas Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu „Tähetund“, kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi. Tema järgmised luulekogud olid „Eluhelbed“ (1971), „Lendav linn“ (1979) ning „Korallid Emajões“ (1986).

Betti Alver, kodanikunimega Elisabet Lepik suri 83-aastasena 1989. aastal Tartus ning on maetud Tartu Vana-Jaani kalmistule.

Pärast kirjaniku surma on välja antud luulekogud „Üle sõnade serva“ (2004) ja „Koguja: suur luuleraamat“.

Teosed:
https://www.ester.ee/search~S1*est/X?searchtype=a&searcharg=alver%20betti&searchscope=1&SORT=DZ&extended=0&SUBMIT=OTSI

Selle autori luuleteosed: