1926. aastal anti ettevõttele eestikeelne nimi – Tartu Kammivabrik. 1930. aastal lühendas Tartu Kammivabrik oma senise nimetuse lihtsalt Estikoks. Põhiosa toodangust eksporditi Inglismaale. /---/
Seitsmekümnendate keskpaigast said ülimalt nõutud tooteartikliteks kile ja erinevad kiletooted. Nägusatele kilekottidele kantud reklaampildid paelusid reklaamiga seni vähe kokku puutunud nõukogudemaalaste tähelepanu kõikjal Baltikumist Vladivostokini, kusjuures endise kammitehase ettevõtlusjärglase poolt toodetud kilekottidest sai saabunud defitsiidiajastul arvestatav müügiartikkel ka igat sorti spekulantide jaoks. /---/
Üha hoogustuv tootmine nõudis ka pidevat tootmis- ja laopindade laiendamist. Tehas laiutas nüüd juba suurel maa-alal Teguri tänaval, aga juba olid hõlmatud ka Forseliuse pargi ja Saekoja tänava vahelised maatükid. Töötajate olmetingimuste parandamiseks ehitati klubi, lasteaed, suusabaas Otepää lähistel, puhkekodu Põlva rajoonis Partsi järve kaldal, restaureeriti Sangaste loss jne. 1984. aastal avati ka tehase muuseum.
Asukoht teoses
lk 132–133
