Dorpat, eesti keeles Tarto või Tartu lin (Tarto linnus) rajati 1030. aasta paiku Juri Jaroslavi poolt, seepärast kutsuti linna vene keeles Jurjeviks või Jurjevgradiks – Jüri linnaks. Läti Henrik nimetab seda castrum Tarbatumiks „ad flumen quod dicitur Mater aquarum”, mis ongi Emajõgi. Suurem osa linnast jääb jõe paremale kaldale, mille kõrgemat kohta kutsutakse Toomemäeks. Linn laskub niisiis alla Emajõe äärde.
Ehkki Tartu ehitasid venelased, polnud see Saksa vallutuste ajal siiski nende võimu all. /---/
Jurjev ehk Tartu läks 1224. aastal saksa rüütlite võimu alla. Samal aastal asus siia ka piiskop Herman, kes lasi väikesele linnamäele ehitada toomkiriku ja rajas selle lähedale oma lossi. /---/
1267. aastal vallutasid venelased taas lühikeseks ajaks Tartu, kuid Saksa Ordu võttis selle tagasi. /---/
Nagu me teame, võttis Poola kuningas Stefan Bathory 1582. aastal linna venelastelt ära. Imeilus toomkirik põles 1596. aastal maha, suurejoonelised varemed annavad veel tänagi aimu selle iidse ehitise kunagisest hiilgusest. /---/
1630. aastal rajas Gustav Adolf Tartusse gümnaasiumi, 1632. aastal vastavalt Nürnbergis alla kirjutatud asutamiskirjale, ka ülikooli. Tartu ülikool kuulutati samaväärseks Uppsala ülikooliga. /---/
Peeter Suur vallutas Tartu esimest korda 1704. aastal, kinnitades siis ka linna privileegid, kuid lõhkus Tartu 1707. aastal uue piiramise käigus peaaegu maani maha ja küüditas linnaelanikud, kes võisid tagasi pöörduda alles 1718. aastal. Aegamööda hakati linna taas üles ehitama, aga vanade kivimajade asemele kerkisid puumajad ning 1775. aasta 25. juuni tulekahi räsis Tartut sedavõrd, et linnaelanikel kadus igasugune isu jälle ehitama asuda.
Ent keisrinna Katariina julgustas tartlasi igati, andis 100 000 rubla intressita laenu ja lasi Emajõele kivisilla rajada. Tema keelas ka kesklinna puumaju ehitada. /---/
Juba tsaar Paul I oli kavatsenud Tartu ülikooli taastada. Aleksander I viis selle plaani 1802. aastal täide.
Ülikooli jaoks kerkis Tartusse suurejooneline hoone, ülikooli raamatukogule leiti sobiv ja maalilina paik Toomel, peakiriku varemete selle tarbeks taastatud osas, tähetorn aga püstitati kunagise piiskopilossi kohale.
Asukoht teoses
lk 103–105
