18. (30.) jaanikuu päeva hommikul kell kaheksa annavad Maarja ja Jaani kiriku kellad teada peo algusest, pärast kellahelina vaibumist mängivad maalt tulnud pasunakoorid mõlema kiriku tornis ühe koraali. Seejärel tõttab igaüks Vanemuise seltsi maja juurde, kust rongkäik alustab oma teed. Majadele on heisatud lipud, tartlased saadavad küllatulnud eestlasi südamlike soovidega või isikliku kaasaelamisega. Ilmgi, mis tavaliselt kipub olema vihmasevõitu, on täna soodne. /---/
Lauljad ja pillimehed saavad kena märgi, mis kujutab lüürat ning Liivimaa, Eestimaa ja Tartu vappi puna-rohe-valgel taustal (need on Liivimaa värvid), märgi ülaservas on päikene ja aastaarv 1819, alaservas aastaarv 1869.
/---/ Kell üheksa hakkavad taas helisema kirikukellad ja rongkäik asub teele, ees kaks sõjaväelast, nende järel kirikuõpetajad oma pidulikkudes talaarides, neist kahe sammu kaugusel Vene riigilipp, siis Liivimaa, Eestimaa ja Dorpati lipp, seejärel peokomitee, kellele järgnevad aukülalised: linna nõukogu ja piduvõõrad, taas kahe sammu kaugusel Tartu laulukoor oma lipu all ja edasi 37 lippudega laulukoori ning Tartu eestlaste, Rõngu kihelkonna Fierenhofi (eesti nimi on mulle teadmata) ja Falkenau (Kärkna mõisa) pasunakoor. /---/
Rongkäik jääb seisma Maarja kiriku ees ja laulab pasunate saatel „Kiida nüüd Issandat”, et seejärel peopaika minna. Vaevalt võib vabaõhuteenistuseks leida ilusamat ja sobivamat kohta kui see. Toomemäel kõrguvad muljetavaldavalt võimsad toomkiriku varemed, mis kohati kannavad veel säilinud võlve. Mäe jalamil on üks puudega ümbritsetud rohune org või õigemini avara põhjaga orukatel, mille lõunaküljes kasvavate lehiste varjus on paik pidukülaliste jaoks. Selle lähedale on paigutatud altar ja kantsel. Orukatla eespoolsemasse otsa on end ritta võtnud jumalateenistusel lauldavate laulude eeslauljad ja pillimehed, poolringis seisavad laulukoorid, mille lipud on jumalateenistuse alguseks langetatud. Laiu orukülgesid täidab kogu ulatuses rahvahulk, kes on enesele koha leidnud ka auväärse kiriku varemetes. /---/
Ka peopaik manab esile nii minevikku kui olevikku. Vallutusajast pärinevad suursugused varemed meenutavad vallutatud rahva ohvreid ja orjust ning vallutajaid, kes tulid mõõgaga ristiusku tooma. Nende varemete all ja ümber laulab hardas rõõmus rahvahulk. /---/
Jumalateenistus koos rongkäiguga kestis ühtekokku viis tundi ja selle aja jooksul ei silmanud ma suures rahvahulgas vähimatki märki vaimustuse ja pingsa tähelepanu vaibumisest. /---/
Pärast jumalateenistust mindi rongkäigus tagasi Vanemuise seltsi maja juurde, et sealt mõne hetke pärast suunduda niinimetatud Ressource aeda, kus pidi algama vaimulike laulude kontsert. /---/
Järgmise päeva pärastlõunal lauldi samas aias ilmalikke laule. Ilm ei olnud küll nii soodne kui eelmisel päeval ja vihma sadas, ent Jannsen, rahva seas tuntud ja armastatud kirjanik ning peomõtte algataja, innustas kokkutulnuid oma humoorika sõnavõtuga. Jannsen on keskmist kasvu, jässakas ja tugev mees, kelle näoilmes ei peegeldu tume kirg, vaid särab vastu heatahtlik armastusväärsus. /---/
Kõnelejate hulgast väärib veel esiletõstmist Hurt, kes soovis eesti rahvale kolme asja: üleüldist haritust, mida tuleb levitada koolide, ajakirjanduse, heade raamatute ja lugemisringide kaudu; seda, et need, kel õnnestub talupojaseisusest kõrgemale tõusta, ei järgiks vana halba kommet ega hülgaks oma rahvast; ning lõpuks, et eesti rahva tarbeks ei loodaks mitte ainult algtaseme rahvakoole, vaid ka kõrgemaid õppeasutusi. /---/
Kontserdilt läks rongkäik Handwerkerverein’i majani ja sealt Vanemuise aeda, kus vihmale vaatamata peeti puude ja vihmavarjude all maha lõbus pidusöömaaeg, mida vürtsitasid toostid keisri, troonipärija, kubermangude ilmalike võimukandjate ja kirikupeade auks.
Kolmanda päeva ennelõunal toimus Ressource aias, pealelõunal aga Vanemuise aias tõeline võistulaulmine.
Asukoht teoses
lk 111–115
