Kõik teavad, et kohtumisele võib hilineda viisteist minutit.
Kust on küll tulnud selline teadmine? Universitas Tartuensisest loomulikult.
Seal õppisid vanasti noored ja riiakad üliõpilased, kes loengute vahel nautisid ohtralt šampust ja kauneid naisi ning noore tudengi tormakusega pidasid rapiiridega duelle naiste au ning korporandi väärikuse kaitsmiseks. Hommikuks polnud need šampuse aurud ja rapiiri jäljed tudengite nägudelt veel kuhugi jõudnud põgeneda ning siis kuluski see akadeemiline veerand marjaks ära selleks, et enne loengut turgutada ennast vähemalt sellisele vaimsele tasandile, et üldse oleks olnud mõtet sinna loengusaali oma nägu näidata.
Pole muidugi kerge ette kujutada neid vapraid tudengeid, kes vintis pea ning rapiirijälgedest triibulise näolapiga püüdsid näida kindlad ja kohkumatud kui kalju. Samal ajal, kui professor kirurgi täpsuse ja kunagise mõõgavõitleja osavusega värsket formaliini järgi haisvat laipa prepareeris. Peofessori skalpell lõikab alati sügavalt ja puhtalt. Vaese tudengi värisevates kätes on aga selline terariist ohtlikum kui mõni sõjakirves, sest juhtub nii tihti, et see õnnetu lõikab puhta valelt laibalt puhta valed tükid. Ja siis on professor pahane, aga tudengid rõõmsad, sest seekord oli seal lõikuslaual õnneks surnud inimene. Surnud aga ei pahanda mõne kobakäpa mitte nii sügava ja puhta lõike peale.
Pahandasid hoopis need korporandid, kes olid nende duellide pärast kartsa pistetud, sest juba siis olid kahevõitlused keelatud. Aga, kui see patune oli juba puuri pistetud, laulis ta seal kauneid oode ja kõlavaid ballaade armastusest ja neiu südamest ning nii sündisidki tudengilaulud. Kuigi, tuleb öelda, et põhiliselt lauldi hoopis joomingutest ning professorite hajameelsusest.
Sel ajal kandsid kõik tudengid Tartus valgeid kindaid. Neid läks vaja duellile kutsumiseks. Ega sel ajal siis mingeid kutseid ei saadetud. Kamraadile heideti need valged kindad hoolimatult rapiiriarmidest kirjusse näkku, ning see tähendas väljakutset, millest ei saanud taganeda ükski aumees. Ja jällegi oli tunda elevust haridustempli sammaste vahel ning väikest ärevust linna neidude südames.
Ning kui järjekordne duell oli lõppenud, au ja väärikus kaitstud, siis tähendas see uut uhkust, kuna uued rapiiriarmid ainult kaunistasid tudengi näolappi, mis ei jäänud loomulikult märkamata ühelegi kaunile daamile. See võis põhjustada aga uue tüli ning jällegi tuli need valged kindad heita halastamatult kamraadi kriimulisse näkku.
Asukoht teoses
lk 49
