Üks kuuekümnendate-seitsmekümnendate Tartu varjatud vaimuelu olulisematest keskustest oli Must Kass. See oli kujundusateljee Küütri ja Kompanii tänava nurgal, ametliku nimega Tartu kaubandusvalitsuse reklaamigrupp, mille ümber koondusid mõnedki Pallase haridusega maalijad, kes avalikust kunstielust ühel või teisel põhjusel eemale olid jäänud.
Uksele, ehtnõukogudeliku kahes keeles asutuse nimetuse alla oli maalitud pisike must kass. Asjatundjale aitas: selles peitus viide sajandialguse Pariisi boheemkonna kõige peenema närviga osa kooskäimiskohale. Apollinaire’i „teisele kodule“.
/---/
Oma leivatööd tegi ta seejuures hoolikalt – Tartu vaateaknad olid kahel aastakümnel peamiselt tänu Aunapuule väga korralikult kujundatud. Vahel pakkus juhus võimaluse vaimukaks võimueituseks. /---/
Kõige toredam lugu sellest reast on kurikuulus põhukuhi parteikomitee vastas. Aunapuule anti nimelt ülesandeks teha oktoobripühadeks kujundus poeaknale Poe ja Küüni nurgal, praeguse kingapoe aknale, mis asus täpselt EKP Tartu osakonna akende vastas.
Aunapuu tõi riigi kulul veoautoga kolhoosist põhku ja ehitas aknale koheva onni, just sellise, millises suur juht ja õpetaja olevat kunagi mitu ööd järjest maganud. Seltsimehed julgeolekust ja parteist võisid ju pisut häiritud olla, ent kunstnikule kraesse karata ei andnud kuidagi – ja põhukuhi jäi kuni nääripühadeni rahvast naerutama.
Asukoht teoses
lk 54–55
lk 166
