Tartlane olen tõepoolest. Paratamatult. Kuuenda põlve tartlane. Praegu on Tartus hea sellel, kes ei hooli eneseteostusest või teostab ennast pingutamata, nii muuseas. Tartus on muide väga hea luuletada. Hea on ka algajal: tänavatel liigub inimesi, kellelt nõu küsida, ja nõuküsimist peetakse loomulikuks. Akadeemilist atmosfääri tegelikult enam väljaspool auditooriume ei ole, seda, mis veel paarkümmend aastat tagasi Wernerit ja ülikooli vana kohvikut täitis.
Olen nüüd küll kolm kuud Tallinnas olnud, vahel sõidan korraks Tartusse ja seisan natuke aega Inglisillal – oma maailma nabal.
Asukoht teoses
lk 338
