Tõnissoni juures. Põllumeeste Seltsi suures...

Põllumeeste Seltsi suures näitusehoones oli suur rahvakoosolek. Tõnisson vaidles ühe pahempoolse noormeeste grupiga, kes oli revolutsionääriline, kes kaasa tundis üldist Venemaa ärevust ja selles Venemaa ümberkorraldamises tahtis kaastegev olla. Ei usaldatud sõnumeid Vene valitsuse järeleandmisest. Tõnissonile toodi telegramme, millest lõpuks selgus, et tõepoolest nõndanimetatud oktoobrimanifest välja oli kuulutatud. Siis jättis nimetatud grupp oma opositsiooni ja spontaanselt voolas kogu rahvas välja rongkäigule läbi linna. Ants Simm tõi E.Ü.S.-ist tema siidist sini-must-valge lipu välja, lipu, mis veel Tartus avalikult ei olnud lehvinud, ja siis sammuti sellega läbi linna ja ülikoolist mööda.

Kuid Tõnisson tegi ettepaneku, seda rongkäiku järgmisel päeval korrata ja hoopis suuremas dimensioonis. Kõik Eesti seltsid pidid tulema, kõigil lipud kaasas. Ja oli imposantne rongikäik, oli rongikäik, missugust veel Tartus ei olnud nähtud, välja arvatud vahest laulupidude puhul.

Kuid „Uudised” ja tema ringkonnad ei tahtnud vist mitte leppida 17. oktoobri manifestis tõotatud saavutustega. Vene üliõpilaskonda informeeriti nii, nagu oleks see rongikäik mustasajaliste demonstratsioon.

Juba raekoja ees sattus meie rong ummikusse. Ei saadud edasi. Rahvamurd oli määratu. Igalpool vene üliõpilasi, vaidlevaid, uudishimulikke, vaenlikke. Laterna postidele oli roninud inimesi, kes kõnelesid, vilksatas pilt, kuidas Kristjan Raud ühte püksipidi maha tahtis rebida laterna küljest. Minu ees osutus trügimisel äkki kolm vene üliõpilast, kes minuga ja teistega vaidlesid. Edasi saada oli võimata. Äkki kuuldub, et Tõnisson Ülikooli ees maha olevat löödud. Ma lõin spontaanselt ühele vene üliõpilasele näkku. Ants Simm teadis sellest hiljem jutustada, et venelane olevat küsinud, miks ma löön. „Teie lööte meie omi, mina löön teid,” olevat ma vastanud. „Vot tak sdoorovo,” olevat venelane ütelnud. Rahva vool kandis meid aga lahku.

Üldse läks aga see rahvatung äkki nagu hõredaks. Pääsesin läbi ja olingi ülikooli ees. Seisvaid, vaidlevaid, siia-sinna ruttavaid inimesi küll, aga meie rongi ei olnud. Keegi lõhkus ülal ülikooli katuse all Vene kulli maha. Keegi juut kõneles ülikooli trepil. Aga meie rongikäiku ei olnud. Alles puusillal jõudsin ma temale järele.

Mul on rahvusliku uhkuse haavumist palju olnud oma elus. Kuid ma ei mäleta mitte, et ma kunagi oleksin tundnud nii suurt viha kui seekord. Sest mis oli meie suurest rongist saanud?
Ainult riismed olid jäänud järele. Lippude hulgast ainult veel üksikud. Kõik need väärtuslikud kodanikud, kogu see suur poolehoid, see kõik oli kadunud paari vene üliõpilase pärast, kes kividega olid pildunud, Tõnissoni ja Sööti näost haavanud. Sööt oli küll raskema hoobi saanud. Tõnissoni kulm oli verine.

Oleks veel olnud vastaseidki kuski. Mõlemal pool kõnniteedel poisikesi, mõni poisikeseohtu noormees, need saatsid rongi, vähem agressiivsed kui uudishimulikud, sekka mõned ulakad märkused. Üks lipukandja tugev mees, hää atleet, ütles, et tahetud temal lippu käest kiskuda, aga ei saadud. Kes need kiskujad pidid olema? Need poisikesed sääl?

Eeskavas oli ette nähtud, et ülikooli ees peab Tõnisson kõne või tervitab ülikooli, niisama taheti tervitussõnu ütelda ka veterinäärülikooli noorsoole kui vabaduse mõtte kandjale. Aga sääl ei olnud kedagi. Kas ülikooli ees saadi kõnelda, seda ma ei tea. Ma tean ainult, et see kokkusulanud rongikäik nii masendavalt minusse mõjus, et mu niikuinii väike usk kadus täielikult kõigi nende seltskonna tugede sisse, kes pidi moodustama selle suure poolehoidjate massi.

Muidugi, need lipud, mis veel alles olid jäänud, neid kanti ikka edasi, kanti Taarasse. Villem Reiman pidas veel lühikese kõne. Siis mindi laiali.

Teosest
lk 106–110