Väljaspool internaati näitas mulle Tartu alles, mis ta on. Sääl kooli müüride taga olid sa vangis olnud, nüüd võisid sa jalutada ja vaadata ja kuulda. Väike nõksatus võis sinust ju läbi käia, kui nägid, kuidas Treffner voorimehel mõnda kaduma läinud või ebaõigetel teedel olevat pansionäri taga otsis. Ta istus alati poolviltu troskal, umbes nagu ratsutajanna naisesadulas ja vaatas kullipilkudega süngelt ringi. /---/
Ja ses Tartus domineeris üliõpilaskond, sääl valitsesid värvimütsid. Nad olid suured härrad, need üliõpilased, nende keskel oli vürstegi – üks vürst Lieven pani enesest kõnelema. Neil oli oma vehklemismeister, paks Mathisson, Rõuge köstri vend, endine „Academica” liige. Neil oli oma ülikooli ratsutamisõpetaja, üks härra v. Block, endine saksa ohvitser. Neil olid kommeršid, kus Mollatzisse välja sõideti lehvivate lippudega. Nende rebased pidid rebase jooksu tegema, üle voorimeeste troskade, läbi poodide, käsikäes läbi rahvahulga, nad pidid ilusaid preilisid sisse piirama ja nende ümber ringtantsu tegema. Üliõpilased võisid professoritele, kes neile ei meeldinud, kassikontserte akende all pühendada. Ja tohtisid kommeršidel hoopis katkitorgatud värvimütsides käia, mõnel üsna vanal, ei tea mitmekümnendal semestril, võisid juuksed läbi mütsi põhja tuule käes lehvida. Ja neid oli sääl, neid vanu härrasid, kes ülikooli ei tahtnud lõpetada, kel nii väga elada meeldis, kes habemikud olid ja täis rasket auväärsust luitunud värvides oma ilmavaadet Tartu uulitsatel jalutama viisid.
Korporatsioonidest olid tol ajal: Curonia, Livonia, Estonia, Fraternitas Rigensis, Fraternitas Academica, Neobaltia ja Lettonia. Lätlastest kuulsin ma aukartusega, et nad oma värvikandmise õiguse mõõkadega kätte olevat raiunud, tugevad maapoisid, nagu nad olid. Üks olevat ühele sakslasele kõigi „bindede ja bandaažide” pääle vaatamata rinnakorvi sisse löönud ja tema eluajaks vigaseks teinud.
Asukoht teoses
lk 84–85
