Poiste sõda II. Nimelt oli Tähe...

Nimelt oli Tähe ja Väike-Tähe tänavate nurgal (on praegugi) üsna tähelepanuäratava arhitektuuriga pruun kahekorruseline maja, millel isegi nimi räästa all silmatorkavate tähtedega kirjas: Villa Margarete.

Selle maja alumisel korrusel oli ennast sisse seadnud linna keskraamatukogu filiaal. Olin sealt juba teisel Tartusse asumise nädalal hakanud raamatuid laenutama, kuid taipasin alles nüüd, et selle juurde kuuluvas lugemistoas, mida olin laenutusleti juurde jõudmiseks kümneid kordi läbinud, võib iga soovija, mina kaasa arvatud, koha laua taga sisse võtta ja seal kuni asutuse sulgemiseni teha ükskõik mida, peaasi, et teisi ruumis viibijaid ei häiri. Ja ega neid teisi üleliia palju kunagi polnud, vaba iste leidus alati, kuigi kohti võis olla ehk tosina jagu.

Lugemistoast saigi minu redu nendeks õhtuteks, millal oleksin pidanud koolitarkust omandama. Alguses lugesin värskeid ajalehti ja ajakirju, peagi aga ka tõsisemat lektüüri – raamatulaenutajad olid juba taibanud, et on leidnud minus uue püsikliendi ja lubasid mind isegi riiulite vahele järjekordset lugemist otsima, millist võimalust kasutasin siis ka aktiivselt, kuigi kogu ei olnud eriti suur ja vähegi „ohtlikum” kirjandus oli juba ammu peidetud erifondidesse, mida Villa Margarete taolistes raamatukogudes ei olnudki.

Raamatukogu köeti ahjudega ja küttepuudust ei paistnud olevat, ruumis oli hubaselt soe ja valitses veel hubasem vaikus, ehkki Tartu tänavatelgi ei olnud veel kuigi kärarikas. Oli seal peale minugi alalisi olijaid, kes enamjaolt juba enne mind pärale jõudnud ja kellega siis viimastena lahkusime. Kuid omavahelist suhtlemist meil siiski ei tekkinud, paistis, et kõigil on oma lugemishuvi rahuldamisega piisavalt tegemist, et teistest mitte väljagi teha.

Teosest
lk 213–214