Kappan kaugele. Vesi oli tookord...

Vesi oli tookord Emajões veel suhteliselt puhas, suurpõllunduse väetisreostus polnud veel vette jõudnud. Minusuguseid sõudmisfanaatikuid ei olnud ka kuigi palju. Enamasti võeti paat laenuks vaid selleks, et pisut ülesvoolu, mitte kaugemal kui Kvisenthali juures leida sobiv supluskoht või ka paik, kus paat kaldasse lükata ja minna luhale põõsastiku vahele päevitama või intiimsemaidki suhteid arendama. Muidugi leidus seltskondi, kes veteavarusele lihtsalt jaurama ja lällama sõitsid, õlu või kangemadki rüüped kaasas. Küllap nad vist kujutlesid, et just niimoodi see õige buršielu-melu käiski. Niisugustest sõudespordi harrastajatest püüdsin küll suure ringiga mööda sõita ja valvasin iga kord, kas äkki keegi neist paati mööda ringi taarujatest vette ei kuku. Imet küll – minu nähes ei juhtunud seda kordagi.

Veel oli vesi suhteliselt jahe, kui hakkasin käima ka ujumas, seda kuumemate ilmadega isegi mitu korda päevas, mõnikord juba enne tööleminekut (hommikune kümblus on teatavasti eriti värskendav), aga ka lõunavaheajal, kui paraku tuli kiirustada, ja ilmtingimata juba õhtul pärast tööd, kas siis paadisõiduga ühendatult või lihtsalt linnast välja vantsides. Teisel pool jõge alustati küll juba ponnistusi sealse ujulakompleksi kordategemiseks, aga sinna ei sattunud ma kordagi. Üldse, kui pole just tegemist mereäärse liivaplaažiga, eelistasin ja eelistan siiani vähem rahvarikkaid kohti.
Teosest
lk 82–83