Kappan kaugele. Muidugi oli kõige...

Muidugi oli kõige vabam ja kevadisem õhk Taaralinnas Emajõe „kallaste peal”, kus küll laulusalmi järgi käivat kõva „sirkimine, sorkimine ja pussnugadega torkimine”. Aastaid hiljem ju midagi sellist aeg-ajalt toimuski, siis veel mitte. Ka sõjaaastate järgsed hirmud-kuulujutud garnisoni sõjameeste vägivallatsemisest olid vaibunud. Nii et mitte miski ei häirinud minu enamasti üksildast uitamist jõe ääres – valdavalt ikka ülesvoolu.

Avastasin ühel heal päeval pontoonsillast ja Emajõe saunast pisut ülalpool paadilaenutuse. Paate oli silla ääres kõige rohkem kümmekond ja kõige uuem nende välimus ka polnud, aga ma olin selles suhtes kõike muud kui valiv. Paadi üürimine käis tunnitasu alusel ja see oli odav, paatide laenutajale tuli jätta pandiks mingi isikut tõendav dokument. Mille järel ei olnud paadi kasutajal enam mingeid muid piiranguid kui pärast paadi tagastamist arve õiendada.
Teosest
lk 81–82