„Õlletare” publik oli aga uus. Oli toimunud põlvkondadevahetus, mis parata. Domineerisid tudengid, ilmselt vanematelt kursustelt, see vähetulus publik, kes võib paari kannu õlle taga tundide viisi oma asju arutada ja plaane pidada. Mitmes lauas istus ka tütarlapsi, neid ikka ja alati siia eksinud vabamõtlejaid, kes niiviisi näitasid oma jälestust kohvikute pepsima seltskonna vastu.
Tuttavaid ei olnud. Täiesti loomulik: minu Tartu tutvusring koosneb keskikka jõudnud või jõudvatest teadlastest-haritlastest, enamikul neist on „õlletaretamine” muutunud juba noorpõlve uljaks ja pisut patuseks mälestuseks. Vaid mõnel nooremal õppejõul jätkub veel söakust siia sisse astuda, mille tõttu kolleegid peavad neid boheemlasteks (sellel sõnal on Tartu eri ringkondades täiesti vastandlikud tähendused), üliõpilased aga omadeks, veidrikuvõitu täitsameesteks.
Tuttavaid ei olnud. Täiesti loomulik: minu Tartu tutvusring koosneb keskikka jõudnud või jõudvatest teadlastest-haritlastest, enamikul neist on „õlletaretamine” muutunud juba noorpõlve uljaks ja pisut patuseks mälestuseks. Vaid mõnel nooremal õppejõul jätkub veel söakust siia sisse astuda, mille tõttu kolleegid peavad neid boheemlasteks (sellel sõnal on Tartu eri ringkondades täiesti vastandlikud tähendused), üliõpilased aga omadeks, veidrikuvõitu täitsameesteks.
Asukoht teoses
lk 38
