Maailm tundus kui ülevalgustatud. Hoides end majade ligi, liikus ta kergelt tuikudes poolküljetsi edasi, kohkunud silmil jälgides eredas valguses ringiaskeldavaid inimesi. Nad käisid majadest sisse ja välja, seisid kesk tänavat ja ajasid juttu, liikusid ringi ning tegid sisseoste, otsekui oleksid need kõige tavalisemad tegevused. Päevane maailm oli ilmselgelt liiga hele. Asjade piirjooned olid teravalt ja kontrastselt välja joonistunud, ei mingeid varje ega mahendavat hämarust: tolm, linnud, kiiskavad majaaknad, lihavad ja kortsulised näod, kõik oma kohutavas konkreetsuses liiga kohal, liiga näkku karjumas, liiga siinsamas. Inimesed vaatasid Georgist mööda minnes talle otse silma, paistes kesk päevavalgust nagu maailmast väljalõigatud lihakäntsakad või maskid, mis ootamatult omaenese elu on hakanud elama.
/---/
Pärastlõunapäike ei soovinud teda enam tappa. See vajutas pähe kõigest munakiviraskuse ebamugavustunde. See aga ei takistanud Georgil tähele panemast detaile, mis talle keskpäeval kindlasti hirmu oleksid nahka ajanud. Majade ja puulehtede värvid, tänavasillutisel kõndiva haki silmad või päevalillede kollased õied, mida eided tänavanurkadel müütasid – need väikesed avastused olid lihtsad ja ilusad ning rõõmustasid Georgi südant.
Asukoht teoses
lk 10–12
