Jõudnud Lõuna-Eesti pealinna, võttis pargivaht oma teekonna sihtpunktiks Toomemäe, kus ta aimas asuvat kõigi nende veel läbi lugemata raamatute, mõtlemata mõtete, maksmata maksude, koristamata tubade, rahuldamata armukeste, nägemata maastike, valvamata parkide ning hoolitsemata laste juurde viivate teekondade ristumispunkti. Üha enam vaimustudes, mantlihõlmad eest lahti, noogutades rõõmsalt vastutulijaile, liikus ta maagilise keskpunkti suunas. Laialt tänavalt üles, Grenzsteini majast mööda, ikka üles, üles linnusemäele...
Ja seal üleval, sügiskirjute vahtrate, Toomkiriku varemete ja Rotundi kohviku vahele jääval ristmikul ta äkki seisatas, tundes tõepoolest, et on jõudnud õigesse kohta, kust iga asjatoimetuseni võrdselt maad. /---/
Nii mõndagi hilist möödujat peibutas nüüd Peep Laanepuu ootamatult helendama löönud keha, justkui kutsuv tuluke seisis mees seal hämaras puude vahel. Ta ümber tiirles peagi lugematu hulk ööliblikaid, saba liputades tulid hulkuvad koerad ja hakid lendasid ümberkaudsete puude otsa, et olla lähemal imelisele valgusele. Tulid inimesedki, soojendasid põleva pargivahi paistel enda käsi ja reumavalus selgi, rääkisid ilmast ning mõtisklesid elu üle.
Kesköötunniks oli rahvast Peep Laanepuu ümber kogunenud juba rohkesti, kuna tema hõõgumine hoidis kogu ümbruse ligi kolmekümne meetri raadiuses soojana. Mõni võttis end lausa alussärgi väele. Seal võis näha unetuid üliõpilasi ja eluheidikuid, loodusuurijaid ja niisama uudistajaid, närvilisi luuletajaid, kes leekides pargivahi paistel oma teoseid lõpuni kirjutasid, tülli läinud armunuid, kes põleva mehe valguses taas ära leppisid, ja isegi üht rahutut professorit, kes Laanepuu hõõgumiskiirgust mõõtis. Professor andis ümberseisjaile hoiataval häälel mõista, et kui pargivahi ülekuumenemine sel kombel jätkub, toimub kosmiline plahvatus, mille tagajärjed on lausa ettearvamatud, kuid tema hoiatusi ei võetud tõsiselt. Võib-olla andis inimestele enesekindlust Peep Laanepuu õnnelik näoilme, mis ei reetnud vähimatki märki võimalikust katastroofist...
Ja seal üleval, sügiskirjute vahtrate, Toomkiriku varemete ja Rotundi kohviku vahele jääval ristmikul ta äkki seisatas, tundes tõepoolest, et on jõudnud õigesse kohta, kust iga asjatoimetuseni võrdselt maad. /---/
Nii mõndagi hilist möödujat peibutas nüüd Peep Laanepuu ootamatult helendama löönud keha, justkui kutsuv tuluke seisis mees seal hämaras puude vahel. Ta ümber tiirles peagi lugematu hulk ööliblikaid, saba liputades tulid hulkuvad koerad ja hakid lendasid ümberkaudsete puude otsa, et olla lähemal imelisele valgusele. Tulid inimesedki, soojendasid põleva pargivahi paistel enda käsi ja reumavalus selgi, rääkisid ilmast ning mõtisklesid elu üle.
Kesköötunniks oli rahvast Peep Laanepuu ümber kogunenud juba rohkesti, kuna tema hõõgumine hoidis kogu ümbruse ligi kolmekümne meetri raadiuses soojana. Mõni võttis end lausa alussärgi väele. Seal võis näha unetuid üliõpilasi ja eluheidikuid, loodusuurijaid ja niisama uudistajaid, närvilisi luuletajaid, kes leekides pargivahi paistel oma teoseid lõpuni kirjutasid, tülli läinud armunuid, kes põleva mehe valguses taas ära leppisid, ja isegi üht rahutut professorit, kes Laanepuu hõõgumiskiirgust mõõtis. Professor andis ümberseisjaile hoiataval häälel mõista, et kui pargivahi ülekuumenemine sel kombel jätkub, toimub kosmiline plahvatus, mille tagajärjed on lausa ettearvamatud, kuid tema hoiatusi ei võetud tõsiselt. Võib-olla andis inimestele enesekindlust Peep Laanepuu õnnelik näoilme, mis ei reetnud vähimatki märki võimalikust katastroofist...
Asukoht teoses
lk 131–133
