Põhjasõjaaegsetest eestlastest on ilukirjandusse jõudnud ka Käsu Hans, Puhja köster, kes on kuulus tänu oma 32-salmilisele kaebelaulule „Oh! Ma waene Tardo Liin...“. See lõunaeestikeelne itk loodi mälestamaks Tartu linna, mis Põhjasõjas aastatel 1704–1708 kannatada sai ja hiljem sihikindlalt hävitati. 1704. aasta juunis piirasid rootslaste käes olnud Tartu linna sisse viiekordses ülekaalus olnud venelased (20 000 venelast 4000 rootslase vastu). Rootslased põletasid Tartu eeslinnad, et venelased neis varju ei leiaks. Linn langes alles pärast kuuajalist piiramist, kui tsaar Peeter I abivägedega piirajatele appi tuli. 1708. aastal otsustas Peeter I täielikult hävitada Tartu kindlustusrajatised. Kõik linnas elanud sakslased (umbes 800 inimest) küüditati Venemaale, minema viidi kõik vähegi väärtuslik, alates uue raekoja katuseplekist ja lõpetades paremate hauakividega. Seejärel tehti linn täielikult maatasa – kaitsemüürid õhiti, hooned ja kirikud pandi põlema. Käsu Hansu kaebelaul ongi arvatavalt loodud samal ajal, kui Tartu linn hävitati. Esimesed üleskirjutised tema itkust pärinevad 1714. aastast.
Asukoht teoses
