Kitzberg nimetas Tartu „Wernerit” „boheemi riigiks”, s.o. Eksterritooriumiks, kus kehtisid liberaalsem kord ja teistsugused suhtlusreeglid kui mujal. Kus kehtestati uut moraali ja uut eliiti ja kus inimsuhete ja loomingu tõlgendamises valitses ennenähtamatu vabadus. Herbert Salu arvates olid just siis need „Werneri” hiilgepäevad, millele on püstitatud kaks monumenti, kaks följetonikogu: Gailiti „Klounid ja faunid” (1919) ja Alle „Lilla elevant” (1923).
Asukoht teoses
