Oli kord... Tunduvalt erines Treffneri...

Tunduvalt erines Treffneri kool tookordsetest kroonukoolidest selle poolest, et direktor ei hoolitsenud mitte ainult oma poiste õpetamise, vaid ka nende muu vaimse arengu ja isegi meelelahutuse eest. /---/

Mingit avalikku muusikaelu Tartus ei olnud. Küll mängis kevaditi ja varasügisel Toomemäel „Stadtkapelle“ väike orkester, mille liikmed olid peaaegu kõik tulnud Saksamaalt, sest Eestis nähtavasti ei leidunud kohaseid orkestripillide mängijaid. Veidi hiljem, kui tuli Tartusse Krasnojarski polk, siis kuuldi vahetevahel ka selle mängu Toome kontsertidel ja talvel uisuväljal. /---/

Sügisel oodati suure igatsusega, millal polk laagrist tagasi tuleb. Enne andis Toome kontserte küll „Stadtkapelle“, aga see orkester oli väljas mängimiseks liiga nõrk, nii et ümber kõlakoja jalutajate jalasahin liival piano-kohad summutas. Krasnojarski orkester sellevastu mängis palju kõvemini ja ka hästi – muidugi puhkpilliorkestri seisukohalt. /---/

Võib-olla oli sakslastel juba tol ajal uisuväli oma Käsitööliste Seltsis, Tiigi tänava aias tiigil. Ei mäleta. Botaanikaaeda ehk Kroonuaeda, nagu rahvas teda nimetas, tekkis uisuväli hiljem. Niisugune leidus ainult Emajõel allpool Kivisilda, ülevedaja kohal ja ta pidaja oli venelane. Eestlane ei olnud ju ärialal vürtspoodnikust, õllepoodnikust ja voorimehest kaugemale jõudnud. /---/

Niipea kui Emajõgi oli tugeva jääkatte saanud, algas Treffneri maja kohal jääl agar töö. Veeti kuuski ja piirati nendega vajalik uisuväli, puhastati jää lumest, valati korduvalt veega üle ja lasti külmuda. Lõpuks ehitati putkad riiete tarvis. Seda kõike olid tartlased juba ennegi näinud ja see ei üllatanaud neid veel põrmugi: „Tritsupaan“ ikka, „tritsupaan“, täpselt niisamasugune, nagu venelase oma allpool Kivisilda. /---/

Muidugi, need mitmevärvilised, susisevad ja visisevad, paukuvad ja raksuvad raketid, maod ja pöörlevad päikesed ei olnud ju veel jalustrabav asi, sest seda oli osanud ka venelane allpool Kivisilda, ehk küll mitte nii võimsalt. Ei olnud ka jahmatavapanev, kuigi huvitav, kui silmapilgul, mil Krasnojarski orkester mängu lõpetas, ühe kalda ääres hakkas mürtsuma teine orkester, ehk küll mitte nii hästi kui teise kalda ääres. Ja nii vaheldusid mängimises kogu õhtu.

Aga inimeste silmad läksid suureks nagu tassipõhjad ja rahvahulgast kerkis kohisev sumin, kui äkki paiskus saladusliku torni august hele valgusejuga, mis peaaegu kogu uisuvälja kuni Kivisillani valgustas. Tartlased nägid siin esimest korda oma elus elektrivalgustust väljas, kaugelt suurem osa üldse esimest korda elektrivalgust oma elus. /---/

Tore oli uisutada niisuguses seni tundmatus, toredas valguses. Kirjud laternad kuuskede küljes, põlevad rasvapotid kuuskede ääres maas, raketid ja päikesed – ilutulestik oli suurepärane. Treffneri kooli uisutee oli nüüd ainuke avalik uisutee ja siin oli alati palju rahvast.
Teosest