Rüütli tänav ühes Promenaadi tänavaga oli õpilaste peamiseks jalutuskohaks talvekuudel, kuna kevadel Toomemäele üle koliti. Igatahes oli siin õhtupoolikul alati rohkesti noorsugu jalutamas, sest ka gümnasiastidele ja realistidele ei olnud keelatud siin käia. Nad vahtisid alati hoolega, vahel ka murega, raekoja kella. Kui see hakkas lähenema seitsmele, siis ei aidanud ükski asi – tuli minna koju, olgu kuitahes lõbus ja huvitav. Treffneristid aga võisid jääda rahulikult paigale, nagu „akadeemia“ kodanikud kunagi. /---/
Olin treffneristidele vahel tõsiselt kade, kui meie hiliskevadel või varasügisel Toome kontsertidelt tulime. Laia ja Jakobi tänava nurgal oli õllepood, kust sai head Waldschlösscheni õlut. Saime hästi läbi õllepoepidajaga, kes sarnanes meie kreeka keele õpetajaga gümnaasiumis ja keda meie sellepärast ka „Kukeks“ nimetasime ehk küll kummagi nimi ei olnud Kukk. Pärast Toome kontserti oli meil viisiks tihti sinna, õllepoepidaja tagatuppa kaduda. Treffneristid läksid siis sisse eesuksest nagu õiged mehed kunagi. Mina aga ja ka teised gümnasiastid või realistid, kui neid juhtus kaasas olema, pidime õuevärava kaudu hiilima ja seejuures ikkagi veel lõdisema, et mis saab, kui meid juhtutakse nägema. /---/
Ka neil juhtudel, kui kevadel või varasügisel Emajõele sõitma mindi, mida üsna sageli tehti ja kusjuures harilikult kuni Kvistentalini, harva Jänesele sõuti, joodi seal enamasti alati mõni pudel õlut. Mõdu ja limonaadi joomist peeti mehele mitte kohaseks.
Asukoht teoses
lk 90–92
